Teejuht Tsemale
Ehk kuidas protokollist kinni pidada ja mitte samblikku solvata
Tsema talu eksisteerib päriselt. Samas võib see olla ka portaal
Tsema asub Lõuna-Eestis metsa servas, künka otsas. See on vaikne koht. Kuni eelmainitud mets hakkab ragisema ilma tuule, põhjuse või loogikata. Mõnikord tundub, et maja tõelised omanikud ei ole meie, inimesed.
Samas on see täiesti tavaline kodu. Meil on normaalsed hiired, harilikud naabrid ja õues sõidavad ringi moodsad robotniidukid. Kõik on lihtne ja arusaadav.
Kuni keset ööd hakkavad pööningult kostma jälle need kummalised helid, millele oleme kollektsiivselt otsustanud mitte tähelepanu pöörata.
Kui otsid lugusid idüllilisest maaelust, kus inimesed kaevavad peenramaad ja vihtlevad saunas, siis pole see paik sulle.
Ilu on siin protestiakt
Ilu on siin protestiakt
Ma ei pea silmas “ilusat” kui veatut, perfektsuseni viimistletut, mis vastandub kaootilisele maailmale. Ilu ei ole minu jaoks minimalistlikult iseloomutu beež, viimse detailini poleeritud.
See ei ole Tsema talu standard. Siinne ilu on foto samblast, mis näeb välja kui madalmaade meistrite maal. Ebaühtlaselt värvitud pehme lõng. Vasest linnumaja, mis solvuks, kui keegi nimetaks seda “söögialuseks”.
Ilu on poeetiline, ebatäiuslik ja natuke ehk isegi jabur. Tavaline plastikust linnutoidualus ajaks ju ka asja ära. Siin aga ei piisa lihtsalt “töö ära tegemisest”.
Pärast aastatepikkusi vaidlusi oleme peremehega jõudnud haruldasele konsensusele — suurepärane disain on funktsionaalsus pluss hea välimus.
Seepärast otsingi trotslikult ilu. Esemeid, mida ülendab nende materjal ja mille kasutamine valmistab rõõmu. Kui maailm ootab ökonoomsust, loon kauneid nüansse sinna, kus neid muidu poleks. Natuke üle võlli. Mässust.
Meie loomadel on oma mütoloogia
Nad ei ole lihtsalt lemmikloomad, nad on peategelased.
Ramen on noor kuldne retriiver, kel on hetkel metsavahi alter ego. Need vahelduvad. Ta on väga ülevoolav, uudishimulik ning annab kõigist anomaaliatest otsekohe tungiva haukumisega märku.
Tema vanatädist kaaslane Blondi on endiselt õrnahingeline ja õilis. Pehme hing, kes hindab sooja magamisaset ning parimaid snäkke.
Kass Claire on kaos karvases kasukas, kes põrkab mööda seinu nagu soovimatud mõtted tähelepanuhäirega ajus.
Teine kaslasest kuninganna, Chloe paneb kõike pahaks ning hoiab väärikat distantsi. Temal on oma põhimõtted.
Siin pole midagi kiiret. Meie asjadel on lood
Tsemal elavad asjad, mis võtavad aega. Haputaigna juuretis nimega Liam on Alaskalt pärit, tugeva karakteriga ja asendamatu. Kampsunite kudumisele kulub kuus nädalat. Kapinupud valvavad saladusi. Metsloomakontide kollektsioon sai alguse pärandatud sarvest.
Miski peale koertekarvatolmurullide ei sünni siin üleöö. Need ilmuvad küll võluväel ja rulluvad mööda põrandat nagu vesternis.
Ma ei kogu omanäolisi esemeid dekoratsiooniks, vaid meeldetuletuseks, et maailmas on veel metsikust. Isegi kui suur osa sellest on kaetud asfaldiga.
Ma kirjutan nagu kasvab sammal
Ebaühtlaselt, järjekindlalt, veidrad tundlad siit-sealt välja ulatumas. Ma pole kirjutamist eraldi õppinud. Olen lihtsalt lapsest saati olnud tähelepanelik. Tunnen, et kui ma teatud lugusid ei talleta, siis nad kaoksid maailmast.
Osa minu jutust võib kõlada nagu metsavaim oleks leidnud trükimasina ja proovinud seda kasutada. Liiga palju metafoore. Mitte piisavalt hingetõmbepause.
Ma ei taha end kuhugi niši paigutada. See siin on pigem meeleolupõhine ökosüsteem. Kui sa otsid selgeid kategooriaid ja struktuuri, pole see õige koht.
Muinas- ja õudusjutt on siin lähedased sugulased
Ühel hetkel küpsetan soojas köögis pruuni võiga kardemonirulle. Järgmisel torgin tokiga tiigis hõljuvat läbipaistvat kummitaolist massi imestades, kas see on elusolend, midagi neetut või mõlemat.
Nii see elu meil siin käib. Maailm ei jaotu selgetesse kategooriatesse. Udu on hommikul nii paks, et piire niikuinii ei näeks. Ma lasen neil seguneda - hubasel ja veidral.
Lubatud on märgata ja uneleda
Väikesed hetked on siin tähtsad. Pehme hommikuvalgus puuokste vahel. Varjud, mis peidavad saladusi. Oktoobriudu, mis ripub raskelt õunapuude ümber, kui Blondi kaevab lahti hiiretunneleid.
Maailm tuiskab edasi nii kiiresti ja unustab nii ruttu. Siin me kirjutame asju üles. Teeme pilte. Otsime saiapuru reast tähendusi, mis viivad piparkoogimajani. Peatuda on lubatud. Vaadata on lubatud. Uneleda on lubatud.
Aastaajad valitsevad kõige üle
Jõulud ei alga enne esimest adventi. Lumi ei ole tüütu, see on püha. Südasuvi möödub kiirelt kui palavikuline unelm. Sügis on küpsetamiseks, lugemiseks ja kummitusteks. Kevad on märg, metsik ja elus. See lõhnab nagu niiske muld ja aiatööd. November näitab hambaid.
Aastaajad ei ole siin taustad. Nad on tegelased. Nad kujundavad toidulauda, valgust, loomade käitumist, isegi seda, kuidas mu juuksed kuivavad. Nad ütlevad, millal teha ahju alla tuld, millal minna õue toimetama, millal peitu pugeda.
Mitte miski pole päriselt valmis
Võib-olla kunagi. Aga mitte täna. Kindlasti mitte sel sajandil. Meie kodu ei ole showroom, kuigi vahel on valgus nii perfektne, et me teeskleme.
Siin-seal vedelevad tööriistad. Miski ootab alati värvikihti. Mitmed plaanid eksisteerivad ainult kortsus paberi tagaküljel. Või ebamäärases vormis minu peas.
Kõik edeneb tasapisi. Just paraja tempoga, et jõuab tassi teed teha, lilli imetleda ja koertega metsa kaduda. Kui sulle meeldivad kohad, kus kõik on valmis, sirge ja korras, peaksid võib-olla siiski külastama kellegi teise talu.
See leht on elav arhiiv
See on päevik, mis esitleb end blogina, mis lõhnab nagu kaneelirull ja mille lehtede vahele on kleebitud paar kassivurru.
Siin on lood, retseptid, tähelepanekud, lemmikloomajutud, käsitööprojektid, esseed. Asjad, mis ma panin kirja, kui konnad krooksusid magamistoa akna all nii kõvasti, et ma ei saanud magada. See on Väikeste Tähtsate Asjade Muuseum.
Oled väga oodatud siin ringi kondama ja tagasi tulema. Aga ole hoiatatud — sa võid hakata maailma pisut teisiti nägema. Rohkem elusana.
