Tsema pererahvas
Ehk kuidas leidsime end Lõuna-Eesti metsade ja küngaste vahelt laguneva rehielamu, traktori ja unistusega.
Meie oleme Kaisa ja Kait - üks loov, teine tehniline, visionäär ja tegija, haputaignalausuja ja koodivõlur.
Üks meist hoiab kaamerat käes, aeda enam-vähem elus ja peab loomadega sügavaid vestlusi, justkui oleksid nad kaasautorid.
Teine opereerib traktorit, ehitab oma kätega päris maja ning hoolitseb selle eest, et meil oleks elekter ja töötav torustik.
Koos ehitame kodu Lõuna-Eesti kuplite vahele. Vaikselt ja visalt. Mõnikord õnnestub kõik lennates. Teinekord lõppeb suure auguga maas, mida poleks tegelikult üldse pidanud kaevama.
Tsema talus usume aeglasesse elustiili. Mitte selles mõttes nagu influencer-id beežis linas, eukalüptioks peos.
Pigem sellisesse, mis koosneb poristest käpajälgedest, läbikukkunud eksperimentidest ja filosoofilistest vaidlustest selle üle, kas meil on vaja metallist kastekannu. (Jah, on küll.)
“Vahel tähendab see lihtsalt teki alla pugemist ja ootamist.”
Meie jaoks tähendab aeglane elu teekonna väärtustamist — kasvatamist, meisterdamist ja ehitamist.
See tähendab usku, et kõik, mis on hea — olgu selleks maja, toit või elu ise — nõuab pisut aega, pingutust ja leidlikkust. See tähendab, et kohalik on parem. Materjalid on tähtsad. Kaost saab ohjes hoida. Või vähemalt sõlmida relvarahu. (Vahel tähendab see lihtsalt teki alla pugemist ja ootamist.)
“Oleme kaevanud kolm suurt auku, millest ükski ei viinud mitte kuhugi. Kaks neist on nüüd täidetud.”
Tsemale meelitasid meid vaikus, vaated ja rida vanu tammepuid, mis näevad välja, nagu oleksid nad saladuste valvurid.
Jäime, sest tundsime end siin koduselt — isegi enne, kui kodu ehitatud sai. Ümbritsevad künkad on olnud tunnistajaks meie suurimatele võitudele (näiteks ise uue elumaja asukoha mahamärkimine drooni ja väikese paanikahooga) ning kõige jaburamatele läbikukkumistele. Oleme kaevanud kolm suurt auku, millest ükski ei viinud mitte kuhugi. Kaks neist on nüüd täidetud. Teeskleme, et neid pole kunagi olnud.
See paik Internetis on meie viis jagada kõike, mida oleme teinud, õppinud ja mille üle hullumeelselt itsitanud.
Siit leiab lugusid kaevamistest, küpsetamistest ja eksistentsiaalsetest kriisidest müürivuukide pärast. Samuti kohtab siin meie loomi — kaoseagente ja teraapiameeskonda neljas karvases kehastuses. Siin on kooki. Loodetavasti ka inspiratsiooni. Võib-olla isegi uut enesekindlust — sellist, mis paneb trelli haarama ja uskuma: “Ehk ma saan sellega ise ka hakkama?!”
Kirjuta meile
Tavaliselt oleme õues — ehitamas, istutamas, kasse taga ajamas. Vahel aga, kui vihma sajab, loeme ka posti.
Saada meile kiri — me vastame kindlasti, kui Ramen pole klaviatuuri ära söönud.
Kui on väga kiire, saada postituvi. Või hõika üle aia.