Rameni siidriskandaal
Kuidas kaks kuldset retriiverit pidasid aias salajasi siidriõhtuid.
Ühel hommikul ärkasin teate peale: “Ramen pissis öösel tuppa. Ta vist haukus ka korra.” See oli kõik. Ei mingit konteksti. Ei mingeid täpsustusi.
Olin parasjagu kevadreisil emaga ja oli märtsikuu. Üks neid harukordseid aegu, mil mu pea ei tegelenud kutsika pissigraafiku ja koeratoidu kogustega. Kodus hoidis peremees kindlana tagalat, kuhu kuulub muuhulgas kaks koera. Ramen oli veel kutsikas, kuid juba selles eas, et oskab toas puhtust pidada.
Ma jõllitasin segaduses ekraani. Haukus korra? Mis mõttes korra? Miks ainult korra? Miks teda välja ei lastud? Teade oli sellise neutraalse tooniga, nagu keegi dokumenteeriks fakte enne kohtuprotsessi toimumist.
Sellest hoolimata ei arvanud ma juhtunust suurt midagi. Ramen oli alles väike ja äkki läks neil graafik sassi. Äkki keegi tegi õhtuse pissilkäigu liiga vara. Kutsikatel ikka juhtub.
Kui ma koju jõudsin, tundus kõik normaalne. Õhtune graafik jätkus rutiinselt. Kuid paar ööd hiljem pissis Ramen oma puuri, kus ta öösiti magas. Kõik, kes vähegi kutsikatega on kokku puutunud, teavad, et nad ei pissi sinna, kus magavad. Viskasin Ramsiku pesa pesumasinasse ja lasin tal ööd jätkata tädi Blondi (Rameni vanem ja väärikam kaaslane) kaisus.
Olime väga hämmeldunud. Peremees kinnitas, et ta oli minu äraolekul kõik õigesti teinud ja selles ma eriti ei kahelnud. Siiski oli meil tekkimas murettekitav muster. Mingi kummaline nähtamatu jõud nullis meie tubli kutsika potikombeid.
Järgmisel ööl see kordus. Nüüd hakkasin kartma, et äkki on Ramen haigeks jäänud. Ehk tal on põiepõletik?! Või on see midagi neuroloogilist?! On tema neerud korras??? Järgmisel hommikul tuleb kindlasti loomaarstile helistada.
Ramenil oli samal ajal ilmselgelt piinlik, aga muus osas paistis ta terve kui purikas. Vaene väike küsis ju isegi püüdlikult õue, aga peremees, alahinnates olukorra tõsidust, keeras lihtsalt külge. Nähes, et viisakas abipalumine ei toimi, kutsikas rohkem ei küsinud.
Järgmisel õhtul sain saladusele jälile. Tavaliselt on koerad õhtusel pissilkäigul omapäi aias (meil on aed tarastatud), kuid otsustasin neid saata ja veenduda, et kõik kenasti ikka oma asjad ära ajavad.
Siis nägin seda. Nad ei pissinudki. Põrsad tuhnisid hoopis entusiastlikult vana õunapuu all nagu kaks metssiga. Sabad püsti, täiesti ennastunustanult.
Lähemal vaatlusel selgus, et meie notsud maiustavad lögase, poriseguse sulalume kuhja seest möödunud sügisel maha kukkunud õunu. Kümneid ja kümneid. Lägaseid, plekilisi ning mitmetest jää- ja sulatsüklitest käärinuid.
Igal õhtul enne tuttuminekut olid meie lontud hiilinud happy hour’ile. Krõmpsutades kuhjade kaupa pooljäätunud siidrigranaate, nagu nad oleksid puhkusel Normandias.
Kuriteopaik oli katastroofitsoon. Nagu siidripress oleks plahvatanud keset porivälja. Kaks kuldset koera kõige selle keskel laskmas hea maitsta maja parimal vintage’il.
Nad jagasid oma leidu suurimas sõpruses. Nende vahel polnud mingit kraaklemist, aga Ramen, olles noorem ja pisem, võttis suurema hoobi enda kanda. Blondi jalutas minema puhtalt. Niisiis kutsikas ei olnudki haige, lihtsalt õunamahla täis.
Veetsin järgmise päeva lumelägast pehmeid õunu koristades, vandudes ja imestades, kuidas kogu operatsioon oli seni märkamatuks jäänud. Müstilised loigud öösiti lõppesid otsekohe, kui õunaaia siidrikoda suleti.
Rameni eneseväärikus sai taastatud ja minu usk tema puhtusepidamisse samuti. Lisasin oma hooajaliste tööde hulka fermenteerunud puuviljade patrulli.
Sellest ajast peale vaatavad Ramen ja Blondi lume naastes väga hoolega õunapuu alla, nuuskides kõik kohad korralikult läbi, pilgus igatsus ja nostalgia. Peas mälestused kevadest, kui siider voolas ojadena.
