Piparmünt ja põrgukarjed
Rahulik sügisõhtu võttis ootamatu pöörde, kui pimedusest hakkasid kostma deemonlikud kriisked.
Mõeldud, tehtud — astusin välja tähtede alla, käärid käes püsti. Kummardusin oma mündipõõsa kohale ja alustasin sobivate lehtede kogumist, kui äkki — vaikust lõhestas Hääl.
Oli petlikult tavaline septembriõhtu, mil õhk oli täis niiske mulla lõhna ja piparmünt kutsus õue nagu sõber, kes tahab saladust jagada. See kõik algas täiesti süütult. Tahtsin teha ainult natuke piparmünditeed. Ei mingeid kangelaslikke seiklusi sel õhtul.
See ei olnud haugatus ega ulg. See polnud midagi, mida ma saaks paigutada tavaliste Eestimaa ööhäälte kategooriasse. See oli midagi muud. See oli karje ja möirge vahepealne kohutav Hääl. Umbes nagu keegi veaks deemonit sabapidi läbi põõsastiku.
Ja see liikus — mis tegi olukorra veelgi jubedamaks. See ei olnud üksik möirgav karje, vaid terve rändav ooper, mis järgis meie aia perimeetrit, umbes 60-80 meetri kaugusel.
See oli Hääl, millel oli eesmärk. Sellest hoolimata, nagu iga ratsionaalne ja emotsionaalselt tasakaalus täiskasvanud naine, korjasin oma piparmünti edasi. Kui mind kavatseb rünnata kombitsatega koletis teisest dimensioonist, siis vähemalt olen ma tee ära joonud.
Sel samal hetkel kihutasid pimedusest välja mõlemad meie kassid — silmad nagu alustassid, sabad nagu kuusepuud. Kaks kassi, kelle emotsionaalne võimekus piirdub mõõduka põlgusega kogu maailma vastu, pagesid nagu paanikas mungad apokalüpsise eest. Ei mingeid viisakusvormeleid, ei ühtki tervitusnjäud — lihtsalt suurel kiirusel otse majja ja seejärel voodi alla peitu. Ilmselt oma viimaseid palveid taeva poole saatma.
Mõistagi järgnesin neile tuppa, sest kui mets ütleb: “Otsi peidupaika, surelik”, siis sa seda ka teed. Keetsin rahus oma teed — mul on siiski mingid prioriteedid siin elus —, aga küsimus jäi mind ikkagi närima. Mis põrgulik lärm see ometi oli? Jälgisin teelt tõusvat auru, nagu saaks sellest vastuseid lugeda. Kas tõesti rebane? Ei, ma tean, mis häält teeb rebane. See ei olnud kindlasti rebasehääl..
Mul sähvatas idee: YouTube ja otsingufraas “lynx sounds”. Vahepeal olid mu vaprad metskassid voodi alt välja ilmunud —nagu kaks kohkunud viktoriaanlikku orbu, kes on kummitust näinud. Kui vajutasin “Play”, kaapisid nad voodi alla tagasi. Kaugemale kui varem. Ilmselt proovisid sellelt eksistentsitasandilt üldse lahkuda. See oli seesama Hääl, mis telefonikõlaritest kostis. Hüpotees: kinnitatud.
Paar aastat hiljem leidsin meie kodu lähedal metsas värskest lumest ilvese jäljed. Suured, pehmed kassikäpajäljed — nagu kummitusel, kes liigub hääletult ja ideaalse kõnnakuga läbi metsade ja lumesaju.
Mõned inimesed kannatavad õhtuti sireenide huilgamist. Mõned elavad kirikukellade lähedal. Meil möirgab ilves, kui pimeduses piparmündipõõsast rüüstan.
Sellest ajast peale loodan iga kord pimedal sügisõhtul piparmündipõõsas sahistades, et ilves pühendaks mulle taas oma territoriaalballaadi.
