Kass, kes trotsis füüsikaseadusi
Ühel jäisel talveööl, ajendatuna uhkusest või rumalusest, otsustas kass Claire järele proovida, kui kõrgele puu otsa on võimalik ronida enne, kui hirmus hakkab. Algas päästeoperatsioon kuuvalgel.
Lugu põhineb tõsielulistel sündmustel.
Oli hiline talveõhtu. Selline, mil tähed pilgutavad ülevalt silma, kuu paistab nagu turvavalgusti ja sammud lumes tekitavad krudinat, mida võiks kasutada õudusfilmi heliribal. Mitte keegi ei päästa sellisel ajal õues kasse. Kõik oli vaikne ja rahulik — kuni idülli rebestas eksimatult hädas oleva kaslase eksistentsiaalsest hirmust pakatav appikutse:
”MJÄUUuuUUuuUU!”
Kõik kassiomanikud teavad seda tooni. See ei olnud tavaline “ma nõuan snäkke”-mjäu. See oli hääl, mida teeb kass, kes on langetanud kaheldava väärtusega otsuse.
Taskulamp käes, ruttasin õue nagu rüütel ülla seikluse ootel — ainult et lohe asemel oli krõbe külm ja printsess oli karvane. Vehkisin valguskiirega siia-sinna hädasolijat otsides, kuni lõpuks nägin kaht helendavad täppi.
Umbes 6-7 meetri kõrgusel, puu otsas. Silmad suured, saba puhevil, hääl paaniline.
Mõistes, et minu pädevuses ei ole õhupäästevõimekust, marssisin tuppa. Tõmbasin lumised saapad jalast ja jäin seisma sooja nohiseva tombu kohal — minu suikuv abikaasa.
“Kuule… Mul on su abi vaja…”
Pikk paus. Siis, silmi avamata: “Ei. Mis iganes see on… ei.”
“Asi on Claire-is".
Vaikus. Ohe. “Ta tuleb ise alla.”
“Ei tule. Ta on hädas! Ta ei saa ise alla” panin juba uuesti saapaid jalga.
Järgnes ägamine, kohmitsemine ja vandesõnad kasside ning eluvalikute aadressil.
Proovisin temaga läbirääkimisi pidada: “Tule ettevaatlikult alla, kiisumiisu. Gravitatsioon on sel aastaajal sinu sõber.”
Tema aga kräunus kõvemini. Võimalik, et morses. Võimalik, et vandudes. Ja siis ronis natuke kõrgemale.
Selleks ajaks, kui ta lõpuks välja ilmus — nagu mees, kes kahetseb kõike, mis tema elu on sellesse momenti toonud —, olin mina juba jäise redeliga puu all.
Puu oli muidugi valitud äärmiselt spetsiifilise maitsega kassi poolt. Liiga peenike. Liiga kõrge. Liiga vähe oksi. Perfektsioon.
See on puu, mis paindub igasuguse vastutuse all.
Mingi ime läbi — ilmselt põhjamaise põikpäisuse ja natukese õnne najal — ronis meie lumepuudrine tuletõrjuja üles. Claire kräunus nagu hüsteerias proua ning turnis veel natuke kõrgemale, ise kogu jõust ladvast kinni hoides ja tipuga kaasa õõtsudes.
Pärast natukest pusserdamist ja meelitamist saatis meid lõpuks edu — Claire lubas end puu otsast korjata nagu küps õun.
Ja see oligi kõik. Tagasi toas raputas Claire endalt härmatise ning keeras magama, justkui midagi poleks juhtunud. Abikaasa järgis tema eeskuju. Maja vajus vaikusesse, nagu oleks kogu episood olnud täiesti normaalne.