Kuidas ma (peaaegu) kährikut kallistasin
Varustus: taskulamp, kummikud ja põhjendamatu enesekindlus.
Ülesanne: leida kadunud kass.
Tulemus: püüdsin sülle haarata metslooma.
See algas, nagu sellised lood oktoobriõhtutel sageli algavad — kadunud kassi ja seetõttu veidi pahura meeleoluga. Chloe — arktilise valge kasuka, jääsiniste silmade ja üleoleva suhtumisega mõrtsukkass — polnud veel ööseks tuppa tulnud. Tavaliselt ilmub ta dramaatiliselt kohe, kui teda kutsun, nagu diiva prožektorivalgusesse. Sel õhtul aga ei kippu ega kõppu.
Nii ma siis läksin — villased sokid jalas, kummikutesse topitud — teda otsima. Meie kodu on kolme hektari suurune aiaga piiratud maanurk, mida ehivad väike metsatukk ja isegi oja. Kondasin mööda künkaid, taskulamp käes, ja kutsusin kassi nagu treenimata häälega Maria Callas pettunud publiku ees, vaheldumisi kiisu suunal pahurusi pomisedes.
Järsku — silmad. Kaks eredalt leegitsevat täppi oja kaldal, maapinna lähedal. Liikumatud. Jälgimas.
“Seal sa oledki, minu tubli jahikiisu!” ohkasin kergendatult. “Tule, ma võtan su sülle!”
Ta ei liigutanud end.
See ei ole ennekuulmatu. Kui Chloe on jahihoos, suudab ta mind pühendunult ignoreerida. Sel õhtul aga tundus tema vaikus ja liikumatus kuidagi… ebaharilik.
Kui ma, käed embuseks välja sirutatud, lähemale liikusin ja elukat paremini nägin, muutus kõik. Kuju oli vale. Värv oli vale. Kõik oli vale — liiga metsik kellegi kohta, kes on harjunud patjade peal magama.
Siiski ma lähenesin, püüdes pimeduses toimuvat mõista. “Chloe, mis sa teed seal? Miks sa…”
Ja olend pöördus minu suunas — mitte äratundmises, vaid äärmises segaduses. Hindas mind. Vänderdas siis mööda ojakallast metsa poole. Peatus hetkeks. Vaadas korraks tagasi. Ja kadus.
Mind tabas mõistmine: olin üritanud kährikut sülle haarata! Vähemalt ei paistnud tal kärntõbe olevat — ainult halb suhtumine.
Paar hetke hiljem ilmus päris Chloe välja. Ta istus grillkoja äärepuul, silmad hiilgamas mu taskulambi valgusvihus, igast kasukakarvast õhkumas kriitiline hinnang: “Sa oled täielik idioot…”.
Ta lubas end siiski sülle võtta. Läksime tuppa, aeg-ajalt metsa poole pilke heites — juhuks kui mõni metsaelukas siiski otsustab meie karjaga liituda.
