Kuidas me Tsema leidsime
Lugu sellest, kuidas ütlesime “jah” lagunevale rehielamule, ja koerad keeldusid linna tagasi minemast.
Me otsisime kodu maal. Meil polnud kiiret, aga meil oli selge eesmärk. See oli enne, kui COVID tegi kõigist hapusaia armastavad aiapidajad. Me olime lihtsalt varased “põgene-ühiskonnast-ja-kaeva-midagi” elustiili omaksvõtjad.
Meil oli nimekiri:
hea ligipääs asfaltteelt,
nähtavate naabriteta,
piisavalt lähedal linnale, et saaks piima ja kruve osta,
ja kõige tähtsam: ilu. Kuskil küngaste vahel. Suurte puudega. Vaatega.
See välistas suurema osa kuulutustest. Eriti need, kus oli kuus abihoonet ja nõukaaegne võbe. Selle koha välistas ka, mis asus keset Karula rahvusparki. Sinna viiva tee olid justkui metsavaimud ise projekteerinud. Ei mingit mobiilisidet. Ei mingit lootust.
Ja siis me leidsime midagi. Fotode põhjal ei tundunud see esialgu üldse meie tingimustele vastavat. Seal oli aga maastik. Ja puud. Ja iidne mustjashall rehielamu, mis oli ilmselgelt koduks olnud paljudele inimestele, koduloomadele ja vähemalt ühele pika vimmaga kummitusele.
Sügis — esmakohtumine
Sõitsime Tsemat vaatama novembris. Oli rõske. Hall. Päev, mis lõhnas nagu lehekõdu ja võimalused.
Tee otsas oli silt “Eravaldus. Mitte siseneda”, mille sõnumit austasime — kui mitte teos, siis vähemalt vaimus.
Künkalt paistva maja rüht oli nagu kellelgi, kes mäletab vaid ähmaselt, mis tunne oli kord olla väärikas. Tiik nägi välja, nagu oleks sel omad plaanid. Aga vaade? Põllud. Metsad. Künkad. Vaikus. Vaikus, mis lausa kutsus karjuma. Terapeutilistel põhjustel.
Seisime tee ääres ja mõtlesime, et päris halb ei ole. Seejärel kobisime autosse ja sõitsime koju, kuid midagi tuli meiega kaasa. Metafooriliselt. Loodetavasti.
Talv — lõks on seatud
Võtsime aega, et selle üle mõelda. Võrdlesime kuulutusi. Heitsime need kõrvale. Kuni ühel päeval küsis abikaasa: “Mis tunne sul oleks, kui keegi teine Tsema ära ostaks?” (Vastus: irratsionaalne. Põlgust täis. Tugevalt territoriaalne.)
Leppisime kokku vaatamise aja. See oli juba täpselt pandeemia puhkemise ajal. Kõik kandsid maske ja olid üksteise suhtes kahtlustavad. Lumi kiiskas küngastel. Metsatukkade vahelt paistis suusahüppetorn. Härmatisega kaunistatud Tsema oli kõik mängu pannud ja enesega rahul.
Maja aga paistis veel jubedam kui esimene kord. Katusel oli kahtlane filosoofia. Palgid pistsid rinda sisemise tühjusega. Interjöör: 90ndate vintaaž ja linoleum. Sõnum oli aga selge ja sõitis ratsionaalsusest üle: “See on see koht!”
Kevad - notariaalselt maainimeseks
Kevadel andsime notari juures allkirjad. Õhk oli täis linnulaulu ja naiivset optimismi. Ütlesime endale, et kolime sisse aegamööda. Kiiret ju pole. Võtmed pidime saama jaanipäevaks. Me kolisime sisse samal päeval. Ei mingit enesekontrolli.
Enne võtmete saamist käisime oma ostu ikka vaatamas ka. Võtsime koerad kaasa. Nad keeldusid tagasi linna tulemast. Tiik sai nende omaks. Vesilikud ja konnad pidid sellega leppima.
Leidsime kaevu juurest rabarberipõõsa ja mõned entusiastlikud nartsissid. Esimene taim, mille mina istutasin? Roosid vanast kodust. Sest kui seisad silmitsi totaalse renovatsiooniga, tuleb alustada lilledest.
Suvi - tagasiteed pole
Me koristasime. Süütasime küünlad. Kutsusime sõbrad külla. Jõime šampanjat. Tegime vanast kolast lõkke ja väitsime, et see on sümbolism. Sõime kooki terrassil, mida hoidsid koos lootus ja kahtlase päritoluga kruvid.
Meil ei olnud korralikku kanalisatsiooni. Abikaasa aga paigaldas duši. Ja ainus elatav ruum nägi välja nagu foto rubriigist “enne”. Me olime sees!
Koerad äratasid meid igal päikesetõusul, et minna õue — ajama nähtamatuid olendeid tagasi metsa. Seisin ühel varahommikul õues ja mõtlesin: “See siin ongi nüüd meie elu.”
Ja ongi.
Tsema nüüd
Tsema ei ole kaugeltki valmis. Ilmselt ei saagi kunagi. See on paik, mis eelistab olla armastatud, mitte viimistletud.
Siin on koerad, nahkhiired, konnad ja öökullid. Kaks kassi, kel on maaelust väga erinevad arusaamad. Roosid, mis ei anna alla.
Me otsisime kodu maal ja leidsime väga spetsiifilist laadi ilusa kaose. Ja ongi kogu lugu — miinus muda, ehitusjoonised ja intsident surnud rotiga. See aga on järgmise korra jutt.
