Rukolapesto
Retsept, mis sündis rukolaküllusest, umamisest juustust ja vajadusest panna suvi purki enne, kui see plehku pääseb.
Sületäis rohelist, kamakas juustu ja suverituaal
Igal varasuvel, kui rukolapeenar hakkab üle ajama ja muutub päev-päevalt üha metsikumaks, tean — aeg on käes. On aeg minu iga-aastaseks pestoprojektiks.
Minu pesto on klassikalise versiooni mässumeelne sugulane - rukola võtab basiiliku asemel juhtohjad, tuues kaasa piprase ja mõrkja nüansi. Tulemus on julgem, maalähedasem ja täiskasvanulikuma iseloomuga.
See on natuke nagu tseremoonia. Varun suure kamaka parmesani. Lõikan aiast. hiiglasliku kuhja rukolalehti. Tõstan või varakult toatemperatuurile soojenema. Teen alati nii suure koguse, kui mu köök lubab — jaotan väikesteks portsudeks ja panen sügavkülma, et ka pimedal ajal oleks võimalik süüa suviseid vitamiine.
Kui saabub lumi ja aed jääb magama, keedan potitäie pastat ning segan sisse kotikese jäätunud rohelist suve. Tavaliselt lisan taldrikule röstitud seedermänniseemneid, veidi riivitud sidrunikoort — ja muidugi ohtralt parmesani.
Teinekord aga praen pannil viilu hapusaia, määrin sellele helde käega pestot, mille katan prosciutto-viilude ja parmesanilaastudega.
Rukolapesto
Kuuele
100 g rukolalehti
8 spl ekstraneitsi oliiviõli
3 spl seedermänniseemneid
1 küüslauguküüs
50 g värskelt riivitud parmesani
2 spl värskelt riivitud pecorino romanot
45 g võid
soola maitse järgi
Pane köögikombaini rukola, seedermänniseemned, küüslauk ja oliiviõli. Purusta ühtlaseks seguks — mitte täiesti vedelaks massiks, vaid selliseks, kus on veel veidi tükke ja iseloomu.
Sega sisse juustud ja pehme või käsitsi — nii jääb tekstuur meeldivalt tükiline ja rikkalik.
Maitsesta soolaga.
Külmutamiseks jaga pesto portsjoniteks ja pane taassuletavatesse hoiukotikestesse.
Söö lusikaga otse purgist. Mina ei pane pahaks.
