Peidus lume all
Ehitusplats magab vaikselt lumevaiba all. Kõik on vaikne. Traktor ei mürise, ei kostu kellu ja mördiga töötamise hääli. Ometi aga on siin midagi. Aknaavad. Seinad. Vundament, mida näha ei ole.
See ei ole ehituspäevik ega majaehitusjuhend. Pigem on see katse talletada ehitamisega seotud mõtteid enne, kui need unustusse vajuvad. Kui maja saab ükskord valmis, ei mäleta me enam ammugi, mis jäi maa alla peitu. Südatalv annab selleks võimaluse. Kevadel on juba käed-jalad tööd täis, siis pole enam kellelgi aega reflekteerida.
Kõik algas ühel suvepäeval, kui Kait otsustas, et kaevab augu ise valmis. Mis me ikka ootame?! Aastaid olime pühendanud projekteerimisele. Teinud koostööd erinevate arhitektide ja projekteerijatega, taotlenud tingimusi ja lubasid mitmetelt ametkondadelt. Vahepeal tundus juba, et ehitame dokumendivirna, mitte maja.
See, mis jääb maa alla
Kui kraater valmis sai, algas keeruline, porine ja tolmune töö. Panime paika taldmiku valuvormid, valasime need betooni täis, ankurdasime armatuurvaiad ja ladusime vundamendimüüri.
Niipea kui müür oli täis valatud, algas tagasitäitmine ning maapind kerkis kiht-kihilt tagasi oma kohale, neelates endasse kogu aasta jagu vaeva.
Peitusemäng maapinnaga muutis vundamendi millekski enamaks kui lihtsalt betooniks ja plokkideks. Meenus Väikese Printsi mõte, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu.
Vundament hoiab kogu tulevast elu enda kanda, jäädes ise tagasihoidlikult varju. Seal, kus mina nägin poeesiat ja nähtamatuid seoseid, arvutas Kait betooni täpseid kuivamisaegu ja planeeris ehitusplatsi drenaaži.
Seinte ladumisega hakkas töö tulemus silmaga nähtavaks muutuma. Iga paika pandud kivi moodustab kodu, mis ei kao enam kuhugi, peitudes edaspidi vaid viimistlusmaterjalide alla.
Minu meelest on see seni olnud kõige tänuväärsem osa tööst — vastukaaluks vundamendile, mis jääb maa alla peitu. Müüriladumise võtted omandas Kait mängleva kergusega. Sein kasvab justkui pärmi peal, olles samal ajal tugev, loodis ja sirge.
Oma kätega
Iseehitus ei olnud algne plaan, vaid pigem asjaolude kokkulangemine. Mehele, kes leiab oma sisemise rahu auto mootori kallal nokitsedes, tundus vale lasta võõrastel laduda omaenda maja alust.
Nii ongi suurema osa tööst teinud Kait, mina olen olnud nõu ja vahel ka jõuga abiks ning keerulisematel hetkedel on äiapapa käed külge pannud.
Pingelised tööd on need, kus eksimisruumi ei ole. Tähtsamad mõõtmised. Betoonivalupäevad, mille tulemus on olemuselt tagasipööramatu. Kuna maja ehitus toimub kahes etapis, saame kogu õpitu teises vaatuses uuesti proovile panna.
Talvine paus
Talv hoiab meie kätetööd pehme lumevaiba all, samal ajal kui meie kodused järelevalveorganid asja üle vaatavad. Claire on juba kaks korda müüride otsas kõõlumas käinud ning Chloe jälgib ehituse progressi jäise skepsisega. Ilmselt kaheldes, kas tulemus ikka vastab tema standarditele.
Meie jaoks aga kolis töö tuppa ja arvutiekraanile. Praegu planeerime salajast infrastruktuuri ja langetame valikuid, mis jäävad küll seinte sisse peitu, kuid on kodu toimimiseks vajalikud.
Esimene samm on tehtud. Midagi on nüüd päriselt olemas, mitte ainult skeemid arvutiekraanil.
